Suure Ärkamise hommik

 Üks vana lugu...

.

Loen täna iseennast nagu avatud raamatut. Nii paljud lummad, põgenemised, enesessesulgumised….

Teen praegu läbi Nendega Tõtt Vaatamise Rõõmu?!

Paar päeva tagasi oli Maandumise Hommik.

Tundsin, et potsatasin maa peale.

See oli nii tuntav.

Seletus järgnes hiljem.

Täna.

Vabastav Äratundmine.

Siit saab võimalikuks Pöördumine Peateele.

See on nagu olukord kus alles avastasid, et oled olnud eksinud ja juba antakse teada kuhu pöörata.

Jah, see Tee Tagasi võib olla pikk, aga õnneks ma veel mäletan seda Valguse Kogemust.

Kogemust, et müürid langevad ja Valgus vabaneb.

Täna meenus mulle Armastuse Kogemus ja kõik elustus.

Tunne ja Teadmine -  Kõik On Armastus.

Särasin ja  teadsin: Kõik On Üks.

Seda oli korraga palju.

Õige-vale, hea - halb ei kuulunud sellesse kogemusse, sest nad haihtusid.

Kõik oli üks kogemuslikult.

Ometi on kogemise maailm duaalne maailm, valikute ja hinnangute maailm.

Kui on õige, peab olema ka vale.

Kui on hea peab olema ka halb.

Elasin ja särasin ja siis hakkas pärale jõudma Valu.

Kogesin, et olen jalutu ja janus Suure Ookeani Kaldal, põgeneda pole kuhugi ja edasi liikuda ei suuda.

Ju ma ei osanud seda õigel moel jagada.

Kui ei jaga, pead ju hoidma …

Seda hoida püüdes sulgesin ta lambikesse ja tõmbasin kapuutsi üle pea.

Nii ma Õppisin Kõndima Maailma Teedel kus oli vaja varjuda hinnangute ja valikute eest.

Harjusin kõndima oma teedel.

Valgustasin oma rada, sest teadsin ta õige olevat ja teadsin, et pean kõndima.

Leidsin kaaslaseks lapsed, aga nemad ei saanud mind päästa ja mina ei osanud neid õpetada maailmas, kus peab valima pooli.

Maailmas, kus "lubatakse" rääkida vaid poolikut tõde.

Midagi minus küsis ikka: Mis on asja mõte?

Kas tõesti luua korratust ja tekitada segadust?

Seetõttu oli palju lihtsam oli põgeneda ja pisuke valguskiir laternasse sulgeda. 

Mitte rääkida.

Valu on Suur Õpetaja.

Valu nende pärast, kes ei mõistnud.

Valu lahusoleku pärast.

Enda pärast, kes ei leidnud sõnu ega julgenud öelda Tõde.

Nägin inimesi, kes andsid hinnanguid, panid piire, lahterdasid asju, mille tegelik põhjus oli hirm ja soov olla hinnatud, armastatud, õigeks mõistetud.

Mina kogesin valu.

Mõtlesin, miks nad seda teevad, kas nad tõesti ei näe, et pimedus on meis, mitte väljaspool?

Soovisin vahel, et minu selja taga oleks kirik või keegi, kelle kanda oleksin saanud selle koorma anda.

Inimesi kuulates ma ei kuulanud vaid kogesin neid, nende sõnu tähele panemata.

Sain pahandada: sa ei kuula mind ju üldse…

Keegi ei küsinud:” kuidas sa mind praegu koged terviklikult, sõnadeta, nii nagu ma olen?”

Minult küsiti ikka ja jälle: “Kuidas sa saad sõber olla sellega, kes on minu vaenlane?“

Sa ei saa ju mõlema poolt olla!

Arvan, et te kõik teate seda. Sellega saab veel hakkama.

Sõnad olid äkki  liiga konkreetsed.

Teadmised mõttetud kogemise taustal.

Pikapeale õppisin uuel moel elama.

Elama kahte elu.

Lõin iseenda jaoks kaks erinevat maailma.

Suur Põgenemine võiks olla selle nimi.

Elu duaalses maailmas selle reeglite järgi  ja  siis Üksolemise Maailmas.

Tõmbasin Piirid.

Ehitasin Seinad ja Uksed.

Hoidsin alles Ühendusteed, sest kui sa elad kahes maailmas korraga oskamata neid ühendada, peab olema vähemalt võimalik põgeneda.

Täna meenus ka, et juba päris väiksena läksin Päikest püüdma kui ta loojudes maad puudutas.

Ta oli nii reaalne! Nii lähedal!

Kas oleks mõni täiskavanu suutnud mulle selgeks teha, et see on näiline?

Mäletan veel seda tunnet ja pilti. Kannan neid endaga. See oli pikk teekond ja ma tõesti väsisin. Olin umbes 2-3 aastane. Koju sain õnneks isa õlgadel.

Kohale ma ei jõudnudki, aga see oli kogemus! See oli Teekond Valguse Poole.

Vahel tuleb lihtsalt minema hakata.

Ühel hetkel saab kõigist piltidest tervik.

Sa lihtsalt näed, kuidas nad on ükshaaval su juurde tulnud. Lausete, valu, piltide, muinasjuttude või inimestena.

Neid võiks nimetada Võtmekogemusteks.

Praegu on  aga Avatud Võtmete Aeg.

Looride Kukkumise Aeg.

Täna nägin äkki oma elu.

Seda, et elan üha rohkem Ajatus ja Piirideta Maailmas.

Varem oli see justkui koht kuhu ma alati tõttasin.

Maised toimetused tegin ülepeakaela või hindasin aega: kui palju mul päriselt enda aega on.
Oli tegemisi, mida õppisin ühitama selle seisundiga, oli toimetusi, kus olin korraga nii siin kui seal, aga ühenduslüli oli väga habras ja liiga sageli tekkis segadus.

Leidsin üles ka sügava valuga öeldud lause, mis minus elades juhib ilmselt siiani mu valikuid: selles maailmas lubatu ja keelatu vahel ekseldes, ei mõisteta meid kunagi.
Selline vägev eituse lause. Niisugust jõudu täis!

Nii see on ka toiminud, sest eeldasin, et ei mõisteta ja samas vajasin et mõistetaks.

Küsimus on ehk soovis olla teiste jaoks mõistetav, aktsepteeritav ja hinnatud.

Seal see kala vist ujubki teises suunas.

Mul on ju suhe iseenda Jumaliku Minaga, selles Avaras ja Piirideta Olemises pole vajadust tagasiside järele, seal mõistad kõiki terviklikult ja ei vaja hinnanguid.

Ma õppisin astuma välja ja sisse sellest Piirideta Maailma Uksest, sest ei osanud sellega toime tulla Praktiliste Asjade Maailmas.

Mina Ise tõmbasin piirid.

Ehitasin Uksed. Ju ma siis vajasin neid.

Olen ikka ja jälle maiste asjade ajamises segaduses.

Olen põgeneja, sest See Kõik On Nii Raske! Aga ütlen: ma pean!

Ma ei taha seda, aga ma pean toime tulema!

Ütlen endale: Ma ei oska sellega hakkama saada!

Muidugi ei oska ja ei saa, kui ma eitan seda.

Mida tihedam energia, mida konkreetsem, seda raskem.

Mõttega võib veel paljugi luua.Tunandeid põgenemisteid.

See on tasand, mis töötab isegi konkreetses plaanis (justkui). Lapib erimeelsused, leiab lahendused, palju lahendusi.

Siis aga kui on vaja asju teostama hakata tuleb hirm. Ta kasutab umbes selliseid  sõnu:

See viib mind iseendast eemale.See võtab kogu mu aja! See võtab kogu mu energia! Mul on seda niigi vähe!

Vähe sellepärast, et panin ta laternasse ja kannan teda oma jalgealuse valgustamiseks. Kõnnin kapuuts pähe tõmmatud ja mul on hirm, et see valgus võib ühel hetkel kustuda.

Palju aastaid tagasi kirjutasin laused:

“Tahan õppida elama maailmas kus on näha minu mõtted, sõnad ja teod.

Igal hommikul alustan uuesti.

Kuidas elada selles maailmas kui ootad positiivset tagasisidet ja hinnanguid.

See pole võimalik ja pole ka vajalik.

Mul on vaja valgust.

Valgusega käib kaasas vari.

Et varju vältida on vajalik asja valgustada kahest vastassuunalisest valgusallikast.
Olla ja väljendada.

Väljendada seda kes oled.

Kui otsid valgust väljas, on sees pimedus mis hirmutab.

Kui keskendud vaid valgusele sees, on välismaailma kogemus pimeduse ja hirmude tundmaõppimine.

On ainult üks võimalus:Tuua Taevas Maa Peale.

Lubada langeda piirangute müüridel.

Avada tee Valgusele, Mõistmisele, Armastusele.

Valida Vabadus piirangute asemel.

Olla Looja  põgeneja asemel.

Mõlemad on vajalikud teatud ajal ja teatud aja.

Üks pole parem kui teine, sest need on vaid sõnad ja kogemused.

Me juba oleme Kõik.

Küsimus on vormimaailma duaalsuses ja väljenduse leidmises.

Küsimus on: millega ma ennast samastan?

Kas ma väljendan igal hetkel iseenast?

Kas suudan väljendada Piirideta Maailma Olemust manifesteerunud maailmas?

Olla Valgus Vormimaailmas?

Väljendada oma olemust nii täielikult kui hetkel suudan.

Olla ja mitte vajada hinnanguid, ükskõik millised nad ka poleks.

Mitte piirata ennast.

Mitte sulgeda uksi.

Armastada seda ennast kes on Üks Kõigega.

Lubada ka teistele kõiki kogemusi, andmata hinnanguid nende sõnadele, mõtetele, tegudele.

Kõik me omandame kogemusi ühel eesmärgil: puhastada, vabastada, parandada vormi kvaliteeti Valguse Läbimurdmiseks, Armastuse Kogemiseks, Üksolemiseks.

Seepärast  peame vahel väga kauaks vormimaailma kinni jääma, olema eraldatud ja kogema valu.

See on inimeseks olemise kogemus.

See on Teel Olemise Kogemus.

See on Armastuse Otsimise Kogemus.

 

Nii - nüüd ma tõepoolest tean, et kirjutan oma kogemustest ja see on vabastav!

Täna on Suure Ärkamise Hommik ja Miikael on minuga.

Meie kõigiga!

Aitäh!

03.06.2009

Viimased uudised 08. November - Loomisest