Mäed

 

Mägede kingitused.


Mäed tähendavad meie elus erinevaid asju. Sinna jõutakse erinevatel motiividel. Ühe jaoks on see teadvustamata tung, teise jaoks elusiht, kolmanda jaoks eneseteostus jne.
Mägedesse minejatelt küsitakse ikka: Miks sa sinna lähed? Mida sa selle eest saad? Kas sa ei võiks selle asemel midagi kasulikumat teha? Palju sulle selle eest makstakse?

Igal meie tegevusel on sisemine motivatsioon, seesmine sund või siis teadvustatud püüdlus. Küsida võiks kas me teame, mis meid mägedesse kutsub või et kas me saime seda lõpuks teada? Enda puhul võin tagantjärele kosta, et nüüd tean, tookord mägedevallutaja elu elades oli ainult soov. Suur ja lummav soov, mis iga mäkketõusuga aina kasvas, iga ületatud raskusega vabastas minus midagi ja andis jõudu üha uuesti, üha kaunimaid ja raskemaid marsruute mööda kogeda mäetippu jõudmise ülendavat väge.  
Esimene raskem katsumus seoses alpinismiga ei olnud seotud ei mäkketõusu raskuste ega hirmudega vaid oli midagi hoopis teistsugust. See oli väljakutse saada üle dilemmast: naine meeste maailmas.

Oli aeg mil tundus, et iga inimene mu suhtlusringkonnas, rääkimata vanematest pidas oluliseks mulle meenutada, et minu harrastus ei ole naiselik ja oleks aeg see lõpetada. Paljud tudengiaja loengud auditooriumis algasid sellega, et enne õppejõu sisenemist astus mõni mu kursusevend poodiumile ja pidas maha monoloogi teemal Anu ja alpinism. Tollal haavas see mind sisemiselt ja tegi isegi vihaseks...

Sellega oli kuidas oli, aga vanematega oli veidi keerulisem. Ütlesin neile ikka, et veel üks suvi, siis lõpetan. Ütlesin seda seni kui tuli suvi, kus enam sellist lubadust ei andnud. Mäletan hetke, kui minuni jõudis arusaam - see ongi minu elu, minu väljakutse ja mitte kellelgi pole õigust seda mulle ette heita. Üks asi on teistele neid sõnu lausuda, aga kogeda seda kui oma väe ja saatusega ühtesulamist on midagi hoopis muud.

See oli suur vabanemine, või ehk hoopis suur allaandmine, mis tuli mägedevallutamise kingitusena.

Praegu võib see tunduda paljudele naljakas, mina aga mäletan seda vabakssaamise tunnet siiani.

See oli esimene kingitus mille mäed mulle tegid.

Eneseteadvuse kingitus.

Olen mägedes lugematuid kingitusi saanud.

Mida rohkem endast ära annad, seda hinnalisema kingituse saad.

Ära anda on mõistlik see osa endast, mida me kasvamiseks ja arenguks ei vaja.

Ära võib anda eneseuhkust, ambitsioone, hirme, nõrkust, isekust, eneseimetlust....

Kui kingitustest rääkida, siis hinnalisemad neist ulatuvad kaugemale aja ja ruumi piiranguist.

Vähemalt 3x olen viibinud ajatuses ja tagasi tulnud.

Lugematu hulk kordi olen tänulikkuses põlvitanud, kogedes loodusega üksolemist.

Olen kohtunud oma päästeingliga ja mind on päästetud.

Korduvalt.

Enamus sellest on jäänud teistele märkamatuks, need on olnud sisemised kingitused.

Nad teevad tänulikuks, ka aastaid hiljem.

Mägede kingitused ei ole mitte tavaliste hulgast.

Ülevus, suursugusus, julgus, kartmatus, tänulikkus, osadus – umbes sellised võiksid olla sõnad nende kirjeldamiseks.

Olen kindel, et neid kingitusi jagatakse ka mujal.

Igaühel meist on oma saatus, oma väljakutsed ja oma Tee vabakssaamisele.

Mida ma sellega öelda tahan?

Seda, et oleme vangid seni, kui meis on peidus hirmud, ebakindlus, soov mugavuse ja luksuse järele.

Veelgi enam aga valitseb meid võimukus.

Soov kontrollida kedagi või võimutseda kellegi üle, või siis inimlik soov saada tunnustust välisest maailmast.

Kõik väline osutub mägedes koormaks.

Mägedes peame leidma jõu enda seest, viskama ära maskid, lummad, eelkõige aga soovi midagi kontrollida või kellegi üle võimutseda.

Mäed õpetavad, et kontrollima peame iseenast ja see on kõik.

Meie ülesanne on kontrollida oma füüsilist keha, oma emotsioone, mõtteid. Meil tuleb anda oma kehale korraldus vastu pidada ja leida sisemine tasakaal iseendast.

Muud midagi kontrollida pole meie võimuses.

Raskel marsruudil peame me saama üheks kaljuga, jää- ja lumega, peame kaotama eraldatuse oma olemise põhituumast ja vabaks laskma klammerdumise oma elu külge.

See on samastumise ja usalduse kingitus.

Sel moel aitavad mäkketõusud jõuda meil enda keskmesse, leida üles igavikulist väärtust ja tähendust omavad asjad. Aitavad meil luua tasakaalu meie sisemise olemuse ja välise maailma vahel.

Olla vaba on mäetipu kogemus.

See tähendab kogeda ülevust ja alandlikkust samaaegselt, saada osa looduse täiuslikkusest ja kogeda enese täiuslikkust. Vähemasti seal üleval - pärast lugematuid eneseületusi.

See ei ole tunnustus väljastpoolt, aurahad ega meediakära. See on midagi hoopis enamat. Midagi, mis muudab välise maailma tunnustuse mannetuks, avardab aga sisetunnet ja teeb meis ruumi vastuvõtlikkusele, aususele, armastusele, üksolemisele Looduga.



Viimased uudised 08. November - Loomisest